Back among the living

Liz oli täna ülepika aja jälle koolis käinud. Ta pidi enda puudumiste kohta pika seletuse andma nii õppealajuhatajale kui ka direktorile. Tüdruku päästsid vaid tema head hinded ja see, et õpetajad teadsid kui kiiresti on ta võimeline uut osa omandama. Seega suvetööle ta ei jää, kui suudab kõik kontrolltööd järgi teha. Õnneks ei ole neid palju.

Jõudnud varakult koju, viskas ta kooli asjad nurka ning võttis kätte ja koristas kogu korteri korralikult ära. Ega Joe vist sellega vahepeal väga vaeva ei ole näinud. Pärast paari tundi küürimist oli korter jälle nagu uus. Kuna Lizard oli vahepeal praktiliselt kaks nädalat järjest imevähe söönud, siis nüüd tegi ta seda tasa, kosudes iga päevaga aina enam. Ja täna oli ta endale ja vennale ja venna pruudile, kui ta peaks nende juurde tulema, paar pannitäit valgeid šokolaaditükkidega muffineid teinud. Peale pani ta veel värvilise glasuuri. Kogu korter oli jälle täis elumärke: muusika käis, tunda oli mõnusat muffini lõhna ja üldse oli korteris kolistamist.

Viimaks söögilaua taha istunud, asetas ta sinna kõik enda õpikud, hakates plaani pidama, mida ta kunaseks õpib. Samas pidi ta veel jõudma praeguseid osi õppida ja tööl käia. Pluss muidugi Daniel. Kuid nüüd otsustas ta kasutada poissi enda motivaatorina. Iga päev läheb ta haiglasse alles siis, kui on enda kooliasjadega ühele poole saanud. Vaikselt raadiost tulevat laulu kaasa lauldes ja vahepeal muffinist ampse võttes tegi ta enda koduseidtöid.

OT: Venna (ja tema pruut kui tahad)

Joe sõitis Brittanyga koolist koju. Mees parkis auto ja nad jõudsid korteri ukse taha. Joseph otsis juba harjumuspäraselt enda võtit, sest Lizzie elas viimasel ajal rohkem haiglas. Mees taipas, et uks oli lahti ja ta avas selle tüdrukule, astudes ise neiu järel korterisse. Kutt lükkas enda ketsid jalast ja tundis väga head lõhna. Mingi küpsetis, right? Noormees kuulis ka muusikat. Mees astus kööki ja nägi enda õeraasu laua taga õppimas. "Tsau, Lizzie!" oli Joseph õnnelik. Kui Lizard oli rõõmus ja elujõu juures, tundis ka Joe end väga hästi.

Brit võttis ka ketsid jalast ja astus edasi. ,,Tere, Liz," ütles ta ja läks kohe oma kallima juurde. Brit tundis end Joe juures juba isegi väga koduselt...oligi vist põhimõtteliselt nagu teine kodu. Samas nagu alati pärast kooli, oli Britul kõht ilgelt tühi ja see hakkas korisema. Ups.

"Oota ole kuss praegu," sõnas Liz pahaselt, tõstes käe Joe poole, et too ei räägiks, hoides samas enda silmi paberil enda ees, kus tal keemilised reaktsioonid pooleli olid. Teinud selle ruttu ära, asetas ta pastaka tagasi lauale, "niii," ohkas tüdruk ja keeras end venna ja tema pruudi poole, "hello! Täna on teie õnne päev, sest ma viitsisin küpsetada. Köögis kapi peal on korv muffinitega. Vaata Brittany, et sa enne Joe'd jõuad, muidu sulle ei jäägi," sõnas ta lõbusalt. Jah, tuju oli laes, mis tähendas seda, et ka venna kallal oli tore nokkida. Oligi teine liiga kaua puhkust enda õest saanud. "Kus te kaks üldse nii kaua olite?" uuris Liz, tõstes endale ühiskonna töövihiku ette. Tema ise oli juba mitu tundi tagasi koju tulnud.

,,Oh, mul on kõht niiiii tühi," ütles Brit ja läks kohe muffinikorvi kallale, kust ta endale kolm muffinit kohe krabas. Kui tüdruk oli näljane, siis ta oli tõesti väga näljane. Võib terve elevandi ka nahka pista, kui see talle vaid kätte anda. ,,Ja koolis olime."

Tore, kui sa näed vaeva ja see ära tasub ja kellegile korda läheb. Ise oli ta neid juba piisavalt söönud ja seega oli tüdruku kõht väga täis. "Okeeey," venitas Lizard, "ja mis te nüüd tegema hakkate. Jääd siia ööseks või?" uuris Liz Brittany'lt. Mitte, et tal selle vastu midagi oleks. Venna tundus tüdrukuga õnnelik, seega oli Lizzie ka rahul.

,,Ma ei tea," vastas Brit õlgu kehitades. ,,Kui Joe tahab, et ma jääks. See koht on niigi mul teine kodu juba ju." Brit oli niigi kogu aeg nüüd tihedamini Joe'ga koos ja väga õnnelik. Hea, et tema vanemad sellised kontrollifriigid polnud ja oma täisealise tütre ellu ei kippunud sekkuma, kuigi nemadki muretsesid alati Britu pärast peale seda, mis nende noorema tütre Janice'iga juhtus.

Joe võttis korraga 2 muffinit ja hakkas neilt paberit ümbert koorima. "Ma arvan, et ta jääb...Või mis sina arvad?" küsis Joseph ja kergitas kulme muigega. Ta sõi ühe muffini ära ja heitis pilgu õe kodutööle. Ühiskond, easy. Ilmselt oli see ka Lizziele käkitegu. "Aga jah, me olime koolis, mõnel pole nii vähe tunde," lausus noormees lõbusalt. "Kuidas Daniel elab?" uuris kutt seejärel.

,,Jah, kallis, ma jään," ütles Brit ja tegi Joe põsele musi, võttes samal ajal paberit oma muffini ümbert ära. Tüdruk polnud nii ammu muffineid söönud ja nüüd ta lihtsalt pidi oma kõhu neist täis sööma. Njomm.

Brittany ja Joe tundusid tõesti armunud ja see, kuidas tüdruk teda 'kallimaks' kutsus oli lihtsalt nii armas, et tüdruku suule ilmus soe naeratus. Venna märkuse peale, et tal on nii vähe tunde tegi tüdruk lihtsalt nägusi. Nende tavaline tore suhtlusviis. "Ta paraneb," noogutas Liz alguses napisõnaliselt, "sa tead ju tead. Ta on harjunud iseseisev olema ja kõike ise tegema. Nüüd vajab ta praktiliselt kõige jaoks abi, seega sa võid ette kujutada kui 'õnnelik' ta on. Peale selle ei taha ta kuidagi paigal püsida, et tema õmblused saaks rahulikult kokku kasvada," andis Liz kiire ülevaate, "ja haiglatoit muideks sakib," lisas ta juurde. Täitnud mõned read enda töövihikus, pöördus ta uuesti venna poole, "ja ta süüdistab ennast kõiges, mis juhtus."[/i]

"Ma lähen talle homme burksidega külla. Saab normaalsemat toitu," lubas noormees. "Aga kui kaua ta seal veel olema peab? Ma arvan, et hiljem oleks tal siin pisut ohutum," lisas Joseph. Gängiliikmed olid veel liikvel ja mees oli kuulnud kõlakat, et Alex on nende juht. Joe lootis, et see kõlakaks ainult jäigi. Mees istus ühele toolile ja võttis Brittany endale sülle. Toole oli veel teisigi, aga nii oli hea, hoida käsi enda kallima ümber.

Tüüpiline õe-venna teema. Brit ei öelnud parem midagi, vaid vaatas lihtsalt armunud Joe'd ja silitas õrnalt tema nägu. Ta ei taha end väga õe ja venna vestlusesse segada, pealegi ei teagi ta, kes see Daniel üldse on.

"Ta ei või sellist asja süüa," turtsatas Lizzie, vaadates vennale otsa, "kuigi ma olen kindel, et ta sööks seda siiski," pidi tüdruk möönma. Tegu oli siiski Danieliga, kellest nad rääkisid. "Tegelikult ma oleksingi sinult küsinud, kas ta võib siia tulla pärast, aga kui sa ise ka seda oled mõelnud, siis...," Lizard kehitas enda õlgu, "arstid ei anna kindlat kuupäeva. Nad ütlevad, et siis kui ta on paranenud. Ma arvan, et mingi paar nädalat läheb veel kindlasti," vastas tüdruk ka venna poolt esitatud küsimusele, kuid pöördus siis tagasi enda töövihiku kallale, täites seda mõnda aega, vaadates silmanurgast Brittany ja Joe poole.

"Siis ma viin talle mingi šokolaadikokteili...Seda võib süüa?" uuris mees. "Mm, ma tean. Suppi ikka võib, eks? Ma toon talle seda megahead kanasuppi nurgakohvikust," tuli Joel järgmine idee. C'mon, neiu armastas Danieli iga keharakuga...Josephile oli Daniel põhimõtteliselt venna eest, sest kutilt sai head nõud. Noormees suudles õrnalt Brittany kaela ja pilgutas seejärel neiule silma.

"Mina ei tea, mida ta süüa võib, aga see mida mina seal maitsesin oli nagu saepuru koos veega," lausus Lizard ning judistas enda õlgu, kui mõtles kui kaua aega tal selle allaneelmiseks läks. Vaene Daniel, peaks siinkohal ütlema. Lizzie muigas ning üritas enda tähelepanu koondada kodutöödele mitte enda vennale ja tema tüdrukule, kes ennast väga mugavalt tundsid. Tal ei olnud midagi selle vastu lihtsalt.....ega ta Brittanyt just ei tundnud.